Tänapäeva Emmaste vallas asus Saare-Lääne piiskopile kuulunud Sõrro ehk Hagapä vakus. 1564. aastal mainiti esmakordselt ühe adramaa suurust Emmaste talu. 16.-17. sajandil tekkis selle ümber samanimeline küla. 1780. aastal Suuremõisale kuulunud küla mõisastati. 1796 eraldati Emmaste mõis Suuremõisast. Aastail 1866-1867 ehitati Püha Immanueli kirik, rajati kirikumõis ning Käina kihelkonna Agapäe ja Sõru vakusest moodustati Emmaste kirikukihelkond. Sajandi lõpul liideti Emmaste kihelkonna külad ühise vallavalitsuse alla. 1945. aastal moodustati vallas Emmaste ja Leisu külanõukogud, 1950 vald likvideeriti. 1954. aastal taasliideti külanõukogud.
Valla staatus saadi 30. aprillil 1992.
19. juunil 1996 kinnitati Emmaste valla vapp: sinisel kilbil hõbedane kaljas ja hõbedane lainejaluspalk.
Kaljas sümboliseerib Emmaste valla meeste meresõidu ja laevaehituse traditsioone. 1891. aastal ostetud kaljase „Seksna” tüürimeheks oli legendaarse kuulsusega Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn. Lainepalk viitab Soela väinale.
Valge-sinise äraskaldselt lainelõikega jaotatud lipp sümboliseerib valla mereäärset asukohta.
Emmaste loodusilu esindavad kivine mererand Sõrul, piki randa looklevad teed ja kõrghaljastus rannatalude õues. Endise Emmaste mõisa väljadel laiuvad kraavitatud rohumaad, mille keskel kõrguv mõisapark mõjub halja oaasina. Emmaste valla keskus paikneb kauni ja tervikliku männimetsa rüpes. Mere poole kulgeva Tärkma tee ääres on ammuseid aegu meenutamas iidne ohvritamm. Külaaedu pärjavad kased, vahtrad, kastanid, sirelid ja lõigatud hekid. Kevadel upuvad aiad õitemerre ja kõikjal levivad ainult saarte loodusele omased meeliköitvad lõhnad.
Suur tee viib läbi Tilga männiku Harju ja Jausa külla, kus taluehitisi ja Väinamerd varjavad lihavad sanglepikud. Läänerannikule viiv tee läbib võsatukki ja kultuurrohumaid. Siin-seal vilksatavd taluehitised, mis enamasti on pugenud peitu vana tee äärde. Uut, sirgeks aetud teed mööda sõites tundub, et elu maal on välja surnud, kuid ometi pole see nii. Siin on Leisu ja Nurste oma heakorrastatud hoonetega ja kauni salumetsaga mererannas, mis Mänspe poole läheb üle männikuks luiteharjadel. Lopsaka looduse poolest paistab silma ka valla põhjapoolseim, Õngu küla, kus on paisjärv, looklev jõeorg ja hoolikalt värvitud majad suurte lehtpuude varjus. Teed liivasele mererannale palistavad roostikud”.
Nii on kirjeldanud oma sünnivalda mereajaloolane Bruno Pao.